Reisile minuga

Praegu on telekas need saated, mis tehti tollal, kui meie Korful käisime. Kuulsad ja kummalised resideerusid hoopis mujal, kui meie. Nägime neid ainult lennukis ja lennujaamas.
Tore on vaadata neid saateid. See reis polnudki nii ammu, aga vahepeal on nii palju juhtunud, näiteks on meid Korfule viinud reisifirma pankrotti läinud.
Kahju, vähemalt kliendi poole pealt vaadatuna oli väga tore firma. Mugavad lennuajad, väga toredad reisijuhid. Võibolla oligi asi selles, et nad tegid kõiki asju liiga hästi ja see oli Eesti inimese jaoks liiga kallis?
Äsja sai Novatoursiga Tenerifel käinud -> hoopis teine tera. Pärast sellist lennureisi ei tahaks tükk aega Eesti reisikorraldajatega kusagile minna.
Aga see on juba hoopis teine jutt.
Korfu jääb minu mälestustesse imelise saarena.

Tagasisõit

Tagasisõit kulges rahulikult, v. a et M pidi loobuma oma armsast snorgeldamistorust, mis oli tal kasutusel olnud juba poisipõlvest peale. Ei ole vaja selliseid relvi käsipagasis vedada.
Staarajakirjanik istus jälle meie taga, kuid tomatimahla ta enam ei tellinud.

Nüüd on reisist juba nädal aega möödas. Lahtuma hakkab lumm ja asemele asub igapäevane rutiin. Tahaks juba tagasi, kolmekümnekraadisesse sooja, viigipuu alla.
Miks me peame niisuguses kliimas elama küsis ta ootamatult ja osutas vihmast märjale aknaklaasile ?Jah, miks, tõepoolest?

Pealinnas

Pealinna sõitsime bussiga ja selleks pidime tõusma juba pimedas. Bussid liiguvad korralikult graafiku järgi, ainult et selle graafiku lugemiseks pead sa teadma, kust buss väljub ja mitu km ja umbes kui kaua buss sealt sinu peatusesse sõidab. Kuna M oli sukelduma sõitmiseks samuti bussi kasutanud ja omas seega mõningast kogemust, siis õnnestus meie bussireis täitsa hästi. Ja väga tark tegu oli varajane linna jõudmine, sest siis oli esiteks jahedam ja teiseks vähem rahvast. Korfu linn meeldis mulle esimesest hetkest. Just sellisena kujutasingi ette linna, kus Durrelite perekond Püha Spiridoni varbaid suudles ja Gerry õpetaja kasse laskis.
Vana kindluse vallutamist alustasime hommikul kell 9 (avatakse juba kell 8) ja maksis see lõbu 4 eurot inimese pealt.
Ajalugu õhkub seal igast kivist ja vaade tipust Korfu vanalinnale on suurepärane.
Terve vanalinna jalutab läbi paari tunniga. Käisime ka Püha Spiridoni kirikus ja nägime tohutut hõbekirstu, mille sees pühak tasakesi puhkas.
Muidu on linn üsna turistlik: kaubandus, kohvikud jne. Aga mulle meeldis, et linna ei oldud niiväga üles vuntsitud, kõik oli natuke liga-loga. Käisime ka juudi linnaosas ja külastasime sünagoogi. Inimesed olid seal meie vastu tohutult lahked. Muide, ka Korfu juudid viidi sõja viimasel aastal koonduslaagrisse.
Päeva õhtupoolse osa veetsime oma väikses salarannas, kuhu mahtuski vaid kaks inimest. Kuid paadid saalivad seal muidugi kogu aeg, nii et üsna rahvarohke oli ikka. Absoluutselt igast minutist õhkus kahjutunnet, et see on nüüd viimane päev Korful olla. Ujusime ja päevitasime, nii et jaks sai otsa, kuid ikka oli kahju lahkuda.
Õhtul käisime veel kohalikke roogi nautimas ja kohustuslikku poolt liitrit kehva koduveini joomas.

Viigimarjad ja sukeldumine

Reede oli sukeldumispäev, mina jäin üksi hotelli, lugesin pidžaamaväel õues "Minu peret ja muud loomi". Koristaja käis umbes seitse korda mulle "Hello" ütlemas ja vaatamas, kas ta saaks juba tulla linu vahetama, nii et ma pakkisin itsitades oma raamatu kaasa ja läksin randa edasi lugema, päevitama ja snorgeldama. Veetsin lihtsalt suurepäraselt aega, kuni olemine läks liiga palavaks. Siis suundusin tagasi hotelli, et teha teoks oma projekt "Teen moosi viigimarjadest".
Viigimarjad on mu lemmikmarjad lõunamaal ja viigipuu on lemmikpuu. Mind veetleb tema juures kõik, eriti lõhn.
Mul oli ettekujutus, et moositegemine võiks lihtne olla. Mõtlesin, et urgitsen teelusikaga sisu välja, aga see ei õnnestunud, sest sisu tuli koore küljest väga visalt lahti. Panin siis terved marjad koos suhkruga keema ja püüdsin kõigest jõust, et hotelli kastrulit põhja ei kõrvetaks. Päris keeruline oli see mitmetunnine moosikeetmine kolmekümneviiekraadises palavuses. Pluss herilased, need on Korful samasugused pahalased nagu siin.
Aga kõik õnnestus suurepäraslet.
Osad marjad panin ka kuivama. Üks pisisisalik tuli ka marjade peale poseerima, tallegi meeldis see soe koht.
Õhtul käisime veel koos M-ga ujumas ja snorgeldamas.
Mõnus, tore ja igati kordaläinud päev.

Albaanias

Albaaniasse läksime Happy Traveli ekskursiooniga. Albaania-huvilisi eestlasi oli ootamatult palju, kui neid on üle 15 inimese, siis tuleb reisibüroo esindaja kaasa ja peaaegu iga nädal olevat - eestlased on suured kultuurihuvilised. Peab ütlema, et olin üsna ootusärev ja lõppkokkuvõttes ütlen, et Albaania polnudki nii mahajäänud, nagu ma tema ajaloo ja pika suletuse järgi ootasin.
Paistab Saranda - Albaania lõunaosa suur turistikeskus.
Mis tegelikkuses osutus suhteliselt mahajäetud sadamaks, kuhu päeva jooksul vaid kaks laeva sõitsid ja need mõlemad tulid Korfult. Kus on siis sadamale omased paadid-purjekad? Neid ei näinud ühtegi. Kuid võibolla et turismikeskus tähendas seda, et albaanlaste endi turismikeskus? Igatahes pidavat olema Saranda väga jõukas linn võrreldes Albaania teiste osadega.
Ja võibolla et ongi. Ilmselt õnnestus Hoxhal lisaks 100%-sele ateismile riigis ka lõplikult kaotada elanike meretraditsioon, umbes nagu meil nõuka ajal igasugune mereleminek keelatud oli. Eks see võtab ikka aega, et normaalne elukorraldus taastuks ja normaalset elu pole vaesed albaanlased mitu põlvkonda näinud aga kui neil nüüd natuke aega rahus areneda lastakse, siis võib sealt riigist üht-teist loota.
Rahavahetus Albaanias. Vahetasime kahepeale 20 eurot lekkideks, aga pärast selgus, et kohalikud oleksid palju parema meelega eurodes arveldanud.
Lekid - suveniirraha. (See Wikipedia artikkel on küll vist väga ammu kirjutatud. Millal need drahmid ära kadusidki, see oli vist vähemalt viis aastat tagasi?)
Saranda linnas käis suur ehitustöö, põhiliselt kerkisid hotellid. Aga teed-tänavad on endiselt väga kehvad ja hirmsasti häiris igalpool vedelev praht. Hoxha ajal oli prahi loopimine väga rangelt karistatav.
Albaania keel on üks väga imelik keel. Kui lastaks kuulata ja küsitaks: mis keel see on, siis jääksin mina ka nüüd peale Albaanias käiku veel raskustesse. Ta nagu ei sarnane ühegi teise keelega.
Põhiosa päevast möödus antiiklinnas Butrintis, mis on üks äraütlemata maagiline koht. Lingil viidatud info tuleks läbi lugeda, siis pole lisada muud, kui et inglased on need, kes seal toimetavad ja välja kaevavad.
Bussisõit Sarandast Butrinti oli iseäranis meeleolukas, tee oli kohutav. Nii kehva teed, kuhu turismibuss peale lastakse, pole mina oma ihusilmaga veel näinud (Ega ma Lõuna-Ameerikasse ja Indiasse pole sattunud ka, küll aga Mongooliasse ja Burjaatiasse näiteks). Liikluses näeb Albaanias peaasjalikult Mercedeseid. Kõik Euroopa varastatud Mercedesed olevat Albaanias, Albaania politsei sai alles paar aastat tagasi interneti.
Lisaks äärmuslikele teeoludele on autojuhid väga jõhkrad. Õnneks oli ka bussijuht albaanlased, nii nad siis seal omavahel kuristiku veerel maid jagasid, täitsa põned oli bussiaknast jälgida, et mis nüüd saab.
Ilm oli uskumatult palav, antiiksed kivid ja müürid õhkasid kuuma, see meeldis sisalikele. Müüride ümber oli loorberitihnik, sealt kust seda polnud veel maha võetud.
Pildike Saranda turismilinnast.
Butrinti järve ühendab merega Vivari kanal, seal kasvatatakse sumpades järvekarpe. Butrinti järvel tundus ka väga rikas linnustik olevat. Seal järvel käis jahil ka Gerry Durrelli vend Leslie, mäletate seal "Minu peres ja muudes loomades", kui ta saabus mandrilt kimpude lastud partide ja isegi metskuldiga.
Siis veetsime veel aega siestaagses Saranda linnas, kus polnud õieti mitte midagi muud teha, kui juua väga head ja odavat espressot, mida serveriti nõuetekohaselt koos veega. Eks turistid tekitavad sealkandis natuke furoori, ikka küsiti et kust te tulete ja kuidas teile Albaanias meeldib.
Meile meeldis väga hästi.
Tagasi jõudsime juba pimedas ja pimedas käisime ka Ipsoses ujumas. Ükski päev supluseta soolases meres pole ju täiuslik.

Saare lõunaosa

Viimasel autopäeval hakkasime lõuna poole vurama ja esimesena jäi teele ette Achilleon.Maaleht ütleb: Kindlasti on saare kaunimaid paleesid Austria keisrinnale Elisabethile, rahva poolt armastatud Sissyle ehitatud Achillion. Palee nimi räägib keisrinna erilisest kiindumusest Homerose kangelasse.
Korfu paleesse põgenes Elisabeth Austria õukonna intriigide eest. Hiljem läks palee Saksa keisri Wilhelm II valdusesse, kes kuni Esimese maailmasõja puhkemiseni seda korduvalt külastas.
Kunagi oli siin olnud sõjaväehaigla, siis kasiino, kuid praegu kuulub loss Kreeka turismiametile ja toob arvatavasti rohkem sisse, kui kasiino. Rahvast oli lihtsalt üle mõistuse palju, kuigi loss ise vääris vaatamist.
Ära sõites sattusime sellisesse ummikusse, et hoia ja keela. Selle kõige tulemusena sõitsime välja esimest teest, kust üldse sõita sai ja hälbisime natuke oma esialgsest plaanist, sest ainus mõte oli saada randa ja minna merre.
Benitses oli see koht, kus võimalus tekkis. Hästi mõnus, suhteliselt inimtühi, uhutud kividega ja puhas rand.
Mulle meeldis väga hästi, kuigi mereelukate poolest pidi olema suhteliselt ühekülgne.
Üks ärakuivanud uss teeäärest. Hiljem tehti kindlaks, et on rüü-vaskuss, kes võivad kasvada kuni 1,4 m pikkuseks.
Sõitsime õkvalt lõuna poole. Lõuna kant on tuntud inglise peoloomade lemmikkohana, kõige hullemad on selles suhtes Lefkimmi ja Kavos.
Kavoses käisime ka ujumas. Sealkandis on juba liivarannad, mis tegelikult on liiva-mudarannad, merepõhi on rohtu kasvanud. Polnud just meeldivaim ujumiskoht.
Ühesõnaga - lõunaosa mulle erilist muljet ei jätnud, kui v. a mulje, mis nendest peopanemiskohtadest tekkis. Pole vist erilist vahet, kus maailma otsas nad end kaifi tõmbavad (otse tänaval) või oma täispuhutava jõuluvana üles tõmbavad.
Sõitsime tagasi mägedesse Chlomose külakesse, mis tuntud oma eriti kitsaste tänavate ja ilusate vaadete poolest.
Kaelus-turteltuvi.
Siis seiklesime mööda mägiteid, naaklesime navigaatoriga ühesuunaliste tänavate teemal pealinnas, käisime kiiruga marketis ja bensukas - et jõuda Ipsosesse õigeks ajaks ja auto lubatult kella üheksaks tagastada. Jõudsime.

Kõigeülene valitseja

Minu sünnipäevahommik algas väga ilusasti, kohvi serveeriti ja õnnitlused saabusid nii kõnede, kui sõnumitena. Kõned olid väga hakitud ja levi kehv, mõned inimesed kurtsid veel päeva võrra hiljemgi, et polnud mind kätte saanud.
Küllap seepärast, et viibisime taevastes kõrgustes: minu sünnipäeva tähistamiseks otsustasime vallutada Pantokraatori, Korfu kõrgeima tipu. Mis pole just väga kõrge, kõigest 914 m, aga siin maailmas on kõik suhteline, ja suhtelised kõrgused Korful on suured. Pantokraator tähendab kreeka keeles "kõige üle valitseja". Pop nimi Korful, peaaegu igale asjale oli pandud nimeks Pantokraator, kuid see mägi oli tõesti väärikas. Mäe tipus asub klooster.
Mäe tippu läheb autotee. Mingeid matkaradasid pole, vähemalt nii öeldi. Ega meilgi ei jäänud siis muud üle, kui autoga mäkke sõita. Siiski jätsime auto allapoole, et vähemalt natuke mäe ründamise rõõmu tunda, mitte häbiväärse tänapäevaliku mugavusega tipus auto uksest välja astuda.
Kolmekümneviiese kraadise kuumusega andis see natuke aega ülesminekut tunde täitsa kätte. Samal ajal venisid mööda autod, ATV-d, rollerid ja ka paar jalgratturit. Vaat jalgrattaga Pantokraatori võtmine on tõeline kangelastegu. Umbes 20 km järsku ülesmäge-rühkimist suures kuumuses.
Tipu läheduses avanes siis selline pilt.
Rahulikul mäkkejalutamisel sai nautida suurepäraseid vaateid alla.
Niiviisi sõideti ATV-dega tippu. Väga visalt neil see sõit läks ja ATV-d punnisid kõigest väest vastu. Kuuldavasti olid mõned tüübid, kes rolleritega läksid, pidanud viimased meetrid oma rollerit käekõrval lükkama. Ta lihtsalt ei läinud nii järsust mäest üle.
Tippu jõudnud, nautisime vaateid ja käisime kloostris ning panime sinna küünlad.
Teel alla seltsis meiega üks koer, kellele andsime külakostiks mägedes kõige kallihinnalisemat asja - vett. Pluss paar head eestikeelset sõna viisid koera selleni, et ta lõpuks meie auto järel paar kilomeetrit allamäge traavis ja me hakkasime juba päris muretsema, et kuhu ta niiviisi läheb. Aga samas jääb ka küsimus, et kust ta tuli, sest seal kus me teda kohtasime, polnud ühtegi inimest ega maja. Lõpuks ta meist ühte külla maha jäi.
Mööda käänulisi mägiteid võtsime Spartilase, Zygose ja Ano Korakiana kaudu suuna Angelokastro poole, et eile jäänud ronimisvallutus siiski toime panna. Vahepeal jõudsime välja suuremale magistraalile Kerkyra-Paleokastritsa, mille ääres asub suur nahapood. Sellest poest sain ma valida endale sünnipäevakingituse, milleks sai Korfu vanade meistrite poolt valmistatud seljakott. Pluss suhtlemine poepidaja, vana rangema olemisega kreeklasega. Ma küsisin tema käest, kas võiksime hinna üle ka natuke kaubelda, siis tema vastas, et Korful üldiselt võib hinna üle tingida küll, aga tema poes konkreetselt mitte. Ja maksta sai vaid sularahas, kuhu läks arvestatav osa meie sularahast. Ja poodi astunult, M entusiastlikule tervitusele "kalimera" vastas ta "actually it is already kalispera". Küsis kust me oleme ja vastust kuulnud, võttis leti alt välja kaardi, näitas meile eksimatult Tallinna ja noogutas. Vaat selline huvitav tüüp.
Angelokatsro kindlust asusime vallutama sel ajal, kui mõistlikud kohalikud juba ammu siestat pidasid. Päike lõõskas lagipähe ja oli väga palav. Kindluse juurde viiva tee väraval oli silt, et remont ja suletud. Hakkasime juba loobumismõtteid mõlgutama, aga juuresoleva kohviku rõdult juhendas üks tüüp, et minge sealt kõrvalt oliiviaiast ja siis me läksimegi. Küllap lootis tüüp sisesta-aegsele tühjale kohvikule meie näol tõhusalt täiendust, kui me janustena tipust naasme.
Teel tippu nägime siestale lastud eesleid, kes raskest kivide vedamisest puhkasid. Müüritööd olid täies hoos. Päris üleval tabas meid trellitatud sissekäik. Kuidagi sai ka sellest mööda ronitud, aga siis tuli teine trellitatud sissekäik ja sealt enam mööda ei saanud. Matkasime alla tagasi.
Paleokastritsas käisime kloostris, eriliseks ehteks olid siestat pidav koer ja koerapoeg.
Kõik loomad ja inimesed pidasid sisestat.
Paleokastritsas käisime ka ujumas. M arvates on just sealne kant snorgeldamiseks ja sukeldumiseks parim - eriti rikas veealune maailm. Seal oli üks sakslaste sukeldumisklubi ka, ma sain eriti pikalt jälgida, kuidas nad oma sukeldumisretkelt saksa ordnungi kohaselt saabusid. Polnud mingit kahtlust, et selles klubis on kord majas ja katkist regu seal kindlasti välja ei anta.
Päikeseloojangut käisime vaatamas Pelekases, kus on "nn keisri troon", koht kust Saksa keiser armastas päikeseloojangut jälgida. Sinna on nüüd restoran ehitatud. Eks ta ole üks turistilõks, loojang oli muidu ilus küll.
Sõitsime tagasi Ipsosesse ja käisime veel Kreeka tavernis söömas. Kui ma olin oma poole poolest kilost veinist ära joonud, tundus, et jään kohe sinnasamasse laua taha magama.
Ega vana inimene ei jõua ju ka nii palju.

Esimene päev autoga

Auto saime kätte hommikul kell üheksa ja hakkasime kohe Ipsosest põhja poole sõitma.
Esimene peatus oli Kassiopis, kus esimese asjana tuli üles leida sukeldumisklubi ja seal asju selgitada. Seejärel ujuma. Rand oli hästi kivine.
Edasi sõitsime piki põhjaosa Drastise neemeni, kust matkasime alla kaljude vahele.
Leidsime väikese ranna ja läksime jälle ujuma ning snorgeldama. Hästi pisike rand oli, kuid ikka olid kohalikud rannatoolide laenutajad ning frappe pakkujad kohal, samuti itaallased. Rahvast oli uskumatult palju.
Edasi võtsime suuna piki läänekallast allapoole, lõuna suunas. Navigaator eksitas meid natuke, kuid tänu sellele jõudsime kohtadesse, kuhu muidu kindlasti poleks jõudnud. Kohtadesse, kus ainult kohalikud käivad. Ühes kohas oli neid eriti tihedalt teeäärtes vahtimas ja miski imelik mürin. Nägime lennukeid madalalt lendamas ja arvasime, et on mingi võistlus aga selgus, et hoopis tulekahju on. Oru põhjast tuligi natuke suitsu ja õnnestus tabada täpselt see hetk, kus lennukilt veeannus alla orgu lennutati. Pole kindel, et see just pihta läks, sest tuletõrjeautosid saalis kitsastel mägiteedel veel tükk aega.
Eks need tulekahjud ole sellises kliimas väga ohtlikud. Sel aastal pole neid niipalju olnud, kui eelmistel - suvi pole nii kuum olnud. Eelmine aasta olevat Albaania rannik pikka aega lõõmanud, seal nad ju ei kustuta.
Lõpuks leidsime õige teeotsa Angelokastro kindlusesse. Sel päeval ei hakanud kindlusesse ronima, see oleks olnud tükk tööd, vaid piirdusime kaugemalt piidlemisega ja võtsime siis suuna Paleokastritsa ja pealinna Kerkyra kaudu oma hotelli poole. Teel tegime vajalikud sisseostud marketist (toit) ja apteegist (sääsetõrjevidin).
Hotelli jõudsime juba pimedas, st kell pidi olema vähemalt pool üheksa.

Praktilist infot

Magasime raskelt, nagu kotid. Konditsioneeri selles hotellis polnud, seda sai lisatasu, 8 euro/päev eest, aga me ei võtnud. Talumatult palav ju ei olnud, aknad-uksed tegime kõik julgelt lahti, sest Kreekas on suhteliselt ohutu. Aga üht asja me ei osanud karta - SÄÄSED. Hommikul peeglisse vaadates arvasin algul, et mingi lööve on. Aga M oli samasugune. Selge - sääsed. Sealsed sääsed on tõesti salakavalad, nad tulevad vaikselt ja nende torkamist ei tunne. Pärast ei sügele ka eriti, ainult punased punnid on. Ja need punnid püsivad julgelt nädal aega.
Sestap läksime kohe järgmisel päeval apteeki end tõrjevahenditega varustama. Apteegi-onu vaatas meid oma suurte pruunide silmadega tõsiselt-pilklikult ja meie küsimuse peale, et kas teil sääsetõrjevahendit ka on, küsis: kas enne või pärast?
Enne ikka. Algul pakuti mingeid pihusteid ja salve aga mul on see kiiks, et ma ei taha neid tõrjevahendeid endale peale määrida. Siis pakuti sellist elektrividinat, kuhu käib sisse vahetatav tablett, pistad seinakontakti ja tema muudkui tõrjub. Maksis 5,50. Ma ei uskunud küll, et ta nii hästi aitab, aga aitas!
Hiljem saime teada, et eesti sääsetõrjevahendid ei aitagi Korfu sääskede vastu, kohalikud olevat aga tõhusad.
Kahjuks unustasime selle tõhusa asjanduse hotellituppa.

Autost ja autoteedest. Auto tasub võtta võimalikult väike, kuid võimas. Muidu ta lihtsalt ei lähe mäest üles. Korful on suhtelised kõrguste vahed ootamatult suured, teed on püstloodsed ja piireteta. Minu kogemuse järgi Hispaania ja Kreetaga võrreldes kehvemad teed. Kes on näiteks käinud Masca orus, siis sellised teed on Korful põhjaosas igalpool. Rollerit ei võtnud seekord. Rollerid ega ATV-d ei tahtnudki eriti hästi näiteks saare kõrgeimasse tippu, Pankrotaarile, ronida. Mõnd pidi lausa käekõrval lükkama.
Kaasas oli meil sõber navigaator, mis varustatud värske Kreeka kaardiga (seis august 2008). Navigaator, see on riistvara, kaart - tarkvara. Seda kaarti õppisime siis tundma tegelikkuses, kehv oli ta küll, sest oli jäetud määramata teede klaasid st ta ei eristanud peateed ja kõrvalteed. Nii et sedamoodi teda usaldada, nagu Hispaanias, ei saanud. See sai meile selgeks praktika käigus, kus ta paar korda ikka väga võimatutesse kohtadesse suunas. Ühesuunalised teed polnud peal, nii et võis ka vastassuuna vööndisse juhatada. Ühesuunalisi teid oli õnneks vaid pealinnas.
Paberkaardi, navigaatori ja kohaviitade järgi saime siiski hakkama. Külad on tavaliselt hästi tähistatud, kreeka- ja inglisekeelsete nimedega.
Liiklus on suhteliselt viisakas ja aeglane. Teed on lihtsalt nii kitsad ja käänulised, et suuri kiiruseid seal ei arenda. Tihti tuleb seisma jääda või lausa tagurdada, et üksteisest mööda saada. Kõnniteid pole, nii et ka jalakäijate ja üksikute jalgratturitega tuleb arvestada. Kõik sõidavad rahulikult, sest elu on armas. Albaanias olid teed veelgi kitsamad ja kehvemad, kuid seal polnud mingist viisakusest juttugi, aga sellest juba edaspidi.

Kaardiga maksta saab, kuid see võib olla tülikas, eriti kreeklaste omanduses olevates poodides, nad vingerdavad igati, et mitte maksta teenustasu kaardimakselt ja sõltuvalt poest öeldakse kaardimakse alamsummaks 10-15 eurot. Mõnes poes võetakse ainult sularaha. Aga leidub ka selliseid marketeid, kus pole probleeme.
Sel korral laristasime kuidagi nii võimsalt, et pidime raha automaadist juurde võtma. See on siis 30 kr + 2,5% summalt teenustasu pangale.

Söömas tasub käia kohtades, kus kohalikud ise käivad. Turismipiirkonnas on muidugi võimatu sellist kohta leida. Mida rohkem turiste, seda kõrgemad hinnad. Näiteks frappe, mis reeglina maksis 1,50, oli Korfu pealinnas turismipiirkonnas 4 eurot.

Veinist. Mina ei saa aru, kuidas riigis, kus viinamarju juba antiikajast saadik viljeldud, ei osata üldse veini teha. Kreekas juba ei tasu proovida seda nippi, et ostan nii odavat veini, kui võimalik - küll ta kõlbab. Ei ta kõlba kassi saba alla ka. Retsina, männivaiguga maitsestatud vein, on samuti mulle võõra maitsega.
Söögikohtades müüakse majaveini kiloga, tuuakse kohale siukse kapaga. Kahepeale pool kilo ära juua on küll ja veel.

Ujumisest ja sukeldumisest. Rannad on kivised ja vees on palju merisiilikuid. Ujumissussid on vajalikud, võivad olla ka lihtsalt tennised, kui pole nii trenditeadlik inimene. Mulle meeldisid rohkem põhjaosa rannad, lõunaosa oli liivane-mudane, täis mererohtu, kalu ja mereelukaid oli vähe.
Sukeldumisel vali hoolikalt sukeldumisklubi. Muidu võib kohata sellist manjana-tüüpi suhtumist, kus kokkulepped ei kehti, varustus streigib ja üle pea sõidavad kaatrid (st sukeldujad on tähistamata). Tavaliselt läheb kõik lõppkokkuvõttes hästi, aga eluga pole vaja asjata riskida.

Kohalike pildistamisega ei tohiks liiale minna. Kellele siis ikka meeldiks olla eksponaat, nemad elavad oma igapäevast elu ja kui tahad pildistada, siis püüa seda teha salaja.

Lugemist:
Obligatoorne raamat
Estraveli ajakiri
Maaleht
Üks tore blogi

Tallinn-Kerkyra

Varajane kellaneljane ärkamine ennustas rahulikku ja unist lennureisi, ent nii ei läinud. Meie tagant kostis nii valju vestlust, et kuigi teiste juttu pole ilus kuulata, siis tahestahtmata pidime seda tegema. Täitsa naljakas. Sündmuste kulmineerudes hakkas juba päris lõbus.
Vaatasin täna, et asi juba kohe ka lehtedele edastatud.
No ei ole kerge tänapäeval olla kuulus väikeses Eestis. Peab ikka vaatama ette ja taha. Muide, lennukis oli veel teisigi kuulsusi, aga nemad käitusid diskreetselt. Jätame siis diskreetselt nende nimed mainimata.

Reis möödus niisiis huvitavalt, kolmekümnekraadisele päikeselisele unistusesaarele saabununa ja kohvreid oodates mõtisklesin suhteliselt muretult selle üle, kas hotell on ikka nii kehv, nagu Tripis räägiti. Valida meil enam muud midagi polnud, reisi otsustasime ära alles nädal aega enne minekut. Lugesin ka TripAdvisorit, kus selle hotelli kohta oli kolm arvamust ja seal mainiti miinusena põhiliselt hotelli kärarikkust, mis osutus hiljem ka tõeks, sest igalpool ümberringi olid itaallased - aga kus neid poleks!
Seepärast palusin hotelli perenaiselt võimalusel vaiksemat tuba ja seda me ka saime, vaikseim tuba kogu hotellis.
Kokkuvõttes polnud midagi hullu. Tavaline kahetärnihotell Vahemeremaades. Olen palju hullemas viibinud.
Ja reisibüroo esindajate kohta võib vaid kiidusõnu öelda, üldse pole nii, nagu Tripis räägiti. Igati toredad, entusiastlikud, abivalmid ja meeldivad tüdrukud.


Ennast enamvähem sisse seadnud, siirdusime kõigepealt ujuma-snorgeldama ja siis mägedesse matkama. Tee peal üürisime ka auto, endalegi ootamatult kohe esimesest kohast, kuhu sisse astusime, sest vastuvõtt oli soe ja pakkumine soodne (kolmandiku võrra soodsam, kui reisiesindaja kaudu oleks tulnud), 30 eurikut päev, kolmeks päevaks.
Suundusime Pirgi külla ja sealt üles mägedesse Agios Markose kloostrit otsima. Kohe sattusime suhteliselt kõrvalistesse külakestesse, kus on tüüpilised kitsad teed, hääbuv külaelu, kassid tänavatel jne - tüüpiline kohalik elu, mis hiiglasliku kiirusega globaliseeruvas maailmas taandub ja on eriti ehe ja väärtuslik. Paari aasta pärast ei pruugi seda siit enam leida, kahjuks.
Merevaiguvärvi viinamarjad, kindlasti needsamad, millest Durrell oma kultusraamatus kunagi kirjutas.
Rõõm kirevatest taimedest ja külluslikest viljadest. Mitu korda Kreekas käinuna ei olnud see taimerohkus enam nii suureks uudiseks, kui esimesel korral, aga ikka. Ja viigimarjad, minu lemmikviljad, olid ka täitsa valmis.
Vaatsime kohalikku elu, maitsesime vilju ja ronisime aina ülespoole.
Kohalikele ütlesime viisakalt tervist: yassas! Mulle õudselt kreeklased meeldivad, nad pole põrmugi pealetükkivad, samas aga väga suhtlemisaltid ja heatahtlikud, ning minu kogemust mööda ka ausad - kuigi mõned raamatud vastupidist kinnitavad.
Vaatasime kloostri üle, korjasime kotitäie viigimarju, läksime alla rannikule veelkordsele suplusele.
Pimedaks hakkab minema umbes pool üheksa.
Päev oli olnud pikk ja uni tuli ruttu.

Rohkem fraase neile, kes tahavad kreeka keelt harjutada, pärit BBC-st:

The most important Greek phrases are as follows. Here, the vowels a, e, i, o and u represent the sounds ah, ay, ee, oh, oo. The kh represents the ch sound in the Scottish word Loch. The accent indicates the vowel which is stressed:
efkharistó - thank you
parakaló - please
singnómi - excuse me
ne - yes
ókhi - no
yassu - hello (to one person)
yassas - hello (to more than one person, or formally to a stranger)
ti kánete - how are you, how's it going?
kalá - fine
polí kalá - very well
kalimera - good day
kalispera - good afternoon/evening
kalinikta - good night (used as goodbye)
andhío - goodbye
yammas - cheers