Albaanias

Albaaniasse läksime Happy Traveli ekskursiooniga. Albaania-huvilisi eestlasi oli ootamatult palju, kui neid on üle 15 inimese, siis tuleb reisibüroo esindaja kaasa ja peaaegu iga nädal olevat - eestlased on suured kultuurihuvilised. Peab ütlema, et olin üsna ootusärev ja lõppkokkuvõttes ütlen, et Albaania polnudki nii mahajäänud, nagu ma tema ajaloo ja pika suletuse järgi ootasin.
Paistab Saranda - Albaania lõunaosa suur turistikeskus.
Mis tegelikkuses osutus suhteliselt mahajäetud sadamaks, kuhu päeva jooksul vaid kaks laeva sõitsid ja need mõlemad tulid Korfult. Kus on siis sadamale omased paadid-purjekad? Neid ei näinud ühtegi. Kuid võibolla et turismikeskus tähendas seda, et albaanlaste endi turismikeskus? Igatahes pidavat olema Saranda väga jõukas linn võrreldes Albaania teiste osadega.
Ja võibolla et ongi. Ilmselt õnnestus Hoxhal lisaks 100%-sele ateismile riigis ka lõplikult kaotada elanike meretraditsioon, umbes nagu meil nõuka ajal igasugune mereleminek keelatud oli. Eks see võtab ikka aega, et normaalne elukorraldus taastuks ja normaalset elu pole vaesed albaanlased mitu põlvkonda näinud aga kui neil nüüd natuke aega rahus areneda lastakse, siis võib sealt riigist üht-teist loota.
Rahavahetus Albaanias. Vahetasime kahepeale 20 eurot lekkideks, aga pärast selgus, et kohalikud oleksid palju parema meelega eurodes arveldanud.
Lekid - suveniirraha. (See Wikipedia artikkel on küll vist väga ammu kirjutatud. Millal need drahmid ära kadusidki, see oli vist vähemalt viis aastat tagasi?)
Saranda linnas käis suur ehitustöö, põhiliselt kerkisid hotellid. Aga teed-tänavad on endiselt väga kehvad ja hirmsasti häiris igalpool vedelev praht. Hoxha ajal oli prahi loopimine väga rangelt karistatav.
Albaania keel on üks väga imelik keel. Kui lastaks kuulata ja küsitaks: mis keel see on, siis jääksin mina ka nüüd peale Albaanias käiku veel raskustesse. Ta nagu ei sarnane ühegi teise keelega.
Põhiosa päevast möödus antiiklinnas Butrintis, mis on üks äraütlemata maagiline koht. Lingil viidatud info tuleks läbi lugeda, siis pole lisada muud, kui et inglased on need, kes seal toimetavad ja välja kaevavad.
Bussisõit Sarandast Butrinti oli iseäranis meeleolukas, tee oli kohutav. Nii kehva teed, kuhu turismibuss peale lastakse, pole mina oma ihusilmaga veel näinud (Ega ma Lõuna-Ameerikasse ja Indiasse pole sattunud ka, küll aga Mongooliasse ja Burjaatiasse näiteks). Liikluses näeb Albaanias peaasjalikult Mercedeseid. Kõik Euroopa varastatud Mercedesed olevat Albaanias, Albaania politsei sai alles paar aastat tagasi interneti.
Lisaks äärmuslikele teeoludele on autojuhid väga jõhkrad. Õnneks oli ka bussijuht albaanlased, nii nad siis seal omavahel kuristiku veerel maid jagasid, täitsa põned oli bussiaknast jälgida, et mis nüüd saab.
Ilm oli uskumatult palav, antiiksed kivid ja müürid õhkasid kuuma, see meeldis sisalikele. Müüride ümber oli loorberitihnik, sealt kust seda polnud veel maha võetud.
Pildike Saranda turismilinnast.
Butrinti järve ühendab merega Vivari kanal, seal kasvatatakse sumpades järvekarpe. Butrinti järvel tundus ka väga rikas linnustik olevat. Seal järvel käis jahil ka Gerry Durrelli vend Leslie, mäletate seal "Minu peres ja muudes loomades", kui ta saabus mandrilt kimpude lastud partide ja isegi metskuldiga.
Siis veetsime veel aega siestaagses Saranda linnas, kus polnud õieti mitte midagi muud teha, kui juua väga head ja odavat espressot, mida serveriti nõuetekohaselt koos veega. Eks turistid tekitavad sealkandis natuke furoori, ikka küsiti et kust te tulete ja kuidas teile Albaanias meeldib.
Meile meeldis väga hästi.
Tagasi jõudsime juba pimedas ja pimedas käisime ka Ipsoses ujumas. Ükski päev supluseta soolases meres pole ju täiuslik.