Sestap läksime kohe järgmisel päeval apteeki end tõrjevahenditega varustama. Apteegi-onu vaatas meid oma suurte pruunide silmadega tõsiselt-pilklikult ja meie küsimuse peale, et kas teil sääsetõrjevahendit ka on, küsis: kas enne või pärast?
Enne ikka. Algul pakuti mingeid pihusteid ja salve aga mul on see kiiks, et ma ei taha neid tõrjevahendeid endale peale määrida. Siis pakuti sellist elektrividinat, kuhu käib sisse vahetatav tablett, pistad seinakontakti ja tema muudkui tõrjub. Maksis 5,50. Ma ei uskunud küll, et ta nii hästi aitab, aga aitas!
Hiljem saime teada, et eesti sääsetõrjevahendid ei aitagi Korfu sääskede vastu, kohalikud olevat aga tõhusad.
Kahjuks unustasime selle tõhusa asjanduse hotellituppa.
Autost ja autoteedest. Auto tasub võtta võimalikult väike, kuid võimas. Muidu ta lihtsalt ei lähe mäest üles. Korful on suhtelised kõrguste vahed ootamatult suured, teed on püstloodsed ja piireteta. Minu kogemuse järgi Hispaania ja Kreetaga võrreldes kehvemad teed. Kes on näiteks käinud Masca orus, siis sellised teed on Korful põhjaosas igalpool. Rollerit ei võtnud seekord. Rollerid ega ATV-d ei tahtnudki eriti hästi näiteks saare kõrgeimasse tippu, Pankrotaarile, ronida. Mõnd pidi lausa käekõrval lükkama.Kaasas oli meil sõber navigaator, mis varustatud värske Kreeka kaardiga (seis august 2008). Navigaator, see on riistvara, kaart - tarkvara. Seda kaarti õppisime siis tundma tegelikkuses, kehv oli ta küll, sest oli jäetud määramata teede klaasid st ta ei eristanud peateed ja kõrvalteed. Nii et sedamoodi teda usaldada, nagu Hispaanias, ei saanud. See sai meile selgeks praktika käigus, kus ta paar korda ikka väga võimatutesse kohtadesse suunas. Ühesuunalised teed polnud peal, nii et võis ka vastassuuna vööndisse juhatada. Ühesuunalisi teid oli õnneks vaid pealinnas.
Paberkaardi, navigaatori ja kohaviitade järgi saime siiski hakkama. Külad on tavaliselt hästi tähistatud, kreeka- ja inglisekeelsete nimedega.
Liiklus on suhteliselt viisakas ja aeglane. Teed on lihtsalt nii kitsad ja käänulised, et suuri kiiruseid seal ei arenda. Tihti tuleb seisma jääda või lausa tagurdada, et üksteisest mööda saada. Kõnniteid pole, nii et ka jalakäijate ja üksikute jalgratturitega tuleb arvestada. Kõik sõidavad rahulikult, sest elu on armas. Albaanias olid teed veelgi kitsamad ja kehvemad, kuid seal polnud mingist viisakusest juttugi, aga sellest juba edaspidi.
Kaardiga maksta saab, kuid see võib olla tülikas, eriti kreeklaste omanduses olevates poodides, nad vingerdavad igati, et mitte maksta teenustasu kaardimakselt ja sõltuvalt poest öeldakse kaardimakse alamsummaks 10-15 eurot. Mõnes poes võetakse ainult sularaha. Aga leidub ka selliseid marketeid, kus pole probleeme.
Sel korral laristasime kuidagi nii võimsalt, et pidime raha automaadist juurde võtma. See on siis 30 kr + 2,5% summalt teenustasu pangale.
Söömas tasub käia kohtades, kus kohalikud ise käivad. Turismipiirkonnas on muidugi võimatu sellist kohta leida. Mida rohkem turiste, seda kõrgemad hinnad. Näiteks frappe, mis reeglina maksis 1,50, oli Korfu pealinnas turismipiirkonnas 4 eurot.
Veinist. Mina ei saa aru, kuidas riigis, kus viinamarju juba antiikajast saadik viljeldud, ei osata üldse veini teha. Kreekas juba ei tasu proovida seda nippi, et ostan nii odavat veini, kui võimalik - küll ta kõlbab. Ei ta kõlba kassi saba alla ka. Retsina, männivaiguga maitsestatud vein, on samuti mulle võõra maitsega.
Söögikohtades müüakse majaveini kiloga, tuuakse kohale siukse kapaga. Kahepeale pool kilo ära juua on küll ja veel.
Ujumisest ja sukeldumisest. Rannad on kivised ja vees on palju merisiilikuid. Ujumissussid on vajalikud, võivad olla ka lihtsalt tennised, kui pole nii trenditeadlik inimene. Mulle meeldisid rohkem põhjaosa rannad, lõunaosa oli liivane-mudane, täis mererohtu, kalu ja mereelukaid oli vähe.
Sukeldumisel vali hoolikalt sukeldumisklubi. Muidu võib kohata sellist manjana-tüüpi suhtumist, kus kokkulepped ei kehti, varustus streigib ja üle pea sõidavad kaatrid (st sukeldujad on tähistamata). Tavaliselt läheb kõik lõppkokkuvõttes hästi, aga eluga pole vaja asjata riskida.
Kohalike pildistamisega ei tohiks liiale minna. Kellele siis ikka meeldiks olla eksponaat, nemad elavad oma igapäevast elu ja kui tahad pildistada, siis püüa seda teha salaja.Lugemist:
Obligatoorne raamat
Estraveli ajakiri
Maaleht
Üks tore blogi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar