Viigimarjad ja sukeldumine

Reede oli sukeldumispäev, mina jäin üksi hotelli, lugesin pidžaamaväel õues "Minu peret ja muud loomi". Koristaja käis umbes seitse korda mulle "Hello" ütlemas ja vaatamas, kas ta saaks juba tulla linu vahetama, nii et ma pakkisin itsitades oma raamatu kaasa ja läksin randa edasi lugema, päevitama ja snorgeldama. Veetsin lihtsalt suurepäraselt aega, kuni olemine läks liiga palavaks. Siis suundusin tagasi hotelli, et teha teoks oma projekt "Teen moosi viigimarjadest".
Viigimarjad on mu lemmikmarjad lõunamaal ja viigipuu on lemmikpuu. Mind veetleb tema juures kõik, eriti lõhn.
Mul oli ettekujutus, et moositegemine võiks lihtne olla. Mõtlesin, et urgitsen teelusikaga sisu välja, aga see ei õnnestunud, sest sisu tuli koore küljest väga visalt lahti. Panin siis terved marjad koos suhkruga keema ja püüdsin kõigest jõust, et hotelli kastrulit põhja ei kõrvetaks. Päris keeruline oli see mitmetunnine moosikeetmine kolmekümneviiekraadises palavuses. Pluss herilased, need on Korful samasugused pahalased nagu siin.
Aga kõik õnnestus suurepäraslet.
Osad marjad panin ka kuivama. Üks pisisisalik tuli ka marjade peale poseerima, tallegi meeldis see soe koht.
Õhtul käisime veel koos M-ga ujumas ja snorgeldamas.
Mõnus, tore ja igati kordaläinud päev.