Pealinnas

Pealinna sõitsime bussiga ja selleks pidime tõusma juba pimedas. Bussid liiguvad korralikult graafiku järgi, ainult et selle graafiku lugemiseks pead sa teadma, kust buss väljub ja mitu km ja umbes kui kaua buss sealt sinu peatusesse sõidab. Kuna M oli sukelduma sõitmiseks samuti bussi kasutanud ja omas seega mõningast kogemust, siis õnnestus meie bussireis täitsa hästi. Ja väga tark tegu oli varajane linna jõudmine, sest siis oli esiteks jahedam ja teiseks vähem rahvast. Korfu linn meeldis mulle esimesest hetkest. Just sellisena kujutasingi ette linna, kus Durrelite perekond Püha Spiridoni varbaid suudles ja Gerry õpetaja kasse laskis.
Vana kindluse vallutamist alustasime hommikul kell 9 (avatakse juba kell 8) ja maksis see lõbu 4 eurot inimese pealt.
Ajalugu õhkub seal igast kivist ja vaade tipust Korfu vanalinnale on suurepärane.
Terve vanalinna jalutab läbi paari tunniga. Käisime ka Püha Spiridoni kirikus ja nägime tohutut hõbekirstu, mille sees pühak tasakesi puhkas.
Muidu on linn üsna turistlik: kaubandus, kohvikud jne. Aga mulle meeldis, et linna ei oldud niiväga üles vuntsitud, kõik oli natuke liga-loga. Käisime ka juudi linnaosas ja külastasime sünagoogi. Inimesed olid seal meie vastu tohutult lahked. Muide, ka Korfu juudid viidi sõja viimasel aastal koonduslaagrisse.
Päeva õhtupoolse osa veetsime oma väikses salarannas, kuhu mahtuski vaid kaks inimest. Kuid paadid saalivad seal muidugi kogu aeg, nii et üsna rahvarohke oli ikka. Absoluutselt igast minutist õhkus kahjutunnet, et see on nüüd viimane päev Korful olla. Ujusime ja päevitasime, nii et jaks sai otsa, kuid ikka oli kahju lahkuda.
Õhtul käisime veel kohalikke roogi nautimas ja kohustuslikku poolt liitrit kehva koduveini joomas.