Kõigeülene valitseja

Minu sünnipäevahommik algas väga ilusasti, kohvi serveeriti ja õnnitlused saabusid nii kõnede, kui sõnumitena. Kõned olid väga hakitud ja levi kehv, mõned inimesed kurtsid veel päeva võrra hiljemgi, et polnud mind kätte saanud.
Küllap seepärast, et viibisime taevastes kõrgustes: minu sünnipäeva tähistamiseks otsustasime vallutada Pantokraatori, Korfu kõrgeima tipu. Mis pole just väga kõrge, kõigest 914 m, aga siin maailmas on kõik suhteline, ja suhtelised kõrgused Korful on suured. Pantokraator tähendab kreeka keeles "kõige üle valitseja". Pop nimi Korful, peaaegu igale asjale oli pandud nimeks Pantokraator, kuid see mägi oli tõesti väärikas. Mäe tipus asub klooster.
Mäe tippu läheb autotee. Mingeid matkaradasid pole, vähemalt nii öeldi. Ega meilgi ei jäänud siis muud üle, kui autoga mäkke sõita. Siiski jätsime auto allapoole, et vähemalt natuke mäe ründamise rõõmu tunda, mitte häbiväärse tänapäevaliku mugavusega tipus auto uksest välja astuda.
Kolmekümneviiese kraadise kuumusega andis see natuke aega ülesminekut tunde täitsa kätte. Samal ajal venisid mööda autod, ATV-d, rollerid ja ka paar jalgratturit. Vaat jalgrattaga Pantokraatori võtmine on tõeline kangelastegu. Umbes 20 km järsku ülesmäge-rühkimist suures kuumuses.
Tipu läheduses avanes siis selline pilt.
Rahulikul mäkkejalutamisel sai nautida suurepäraseid vaateid alla.
Niiviisi sõideti ATV-dega tippu. Väga visalt neil see sõit läks ja ATV-d punnisid kõigest väest vastu. Kuuldavasti olid mõned tüübid, kes rolleritega läksid, pidanud viimased meetrid oma rollerit käekõrval lükkama. Ta lihtsalt ei läinud nii järsust mäest üle.
Tippu jõudnud, nautisime vaateid ja käisime kloostris ning panime sinna küünlad.
Teel alla seltsis meiega üks koer, kellele andsime külakostiks mägedes kõige kallihinnalisemat asja - vett. Pluss paar head eestikeelset sõna viisid koera selleni, et ta lõpuks meie auto järel paar kilomeetrit allamäge traavis ja me hakkasime juba päris muretsema, et kuhu ta niiviisi läheb. Aga samas jääb ka küsimus, et kust ta tuli, sest seal kus me teda kohtasime, polnud ühtegi inimest ega maja. Lõpuks ta meist ühte külla maha jäi.
Mööda käänulisi mägiteid võtsime Spartilase, Zygose ja Ano Korakiana kaudu suuna Angelokastro poole, et eile jäänud ronimisvallutus siiski toime panna. Vahepeal jõudsime välja suuremale magistraalile Kerkyra-Paleokastritsa, mille ääres asub suur nahapood. Sellest poest sain ma valida endale sünnipäevakingituse, milleks sai Korfu vanade meistrite poolt valmistatud seljakott. Pluss suhtlemine poepidaja, vana rangema olemisega kreeklasega. Ma küsisin tema käest, kas võiksime hinna üle ka natuke kaubelda, siis tema vastas, et Korful üldiselt võib hinna üle tingida küll, aga tema poes konkreetselt mitte. Ja maksta sai vaid sularahas, kuhu läks arvestatav osa meie sularahast. Ja poodi astunult, M entusiastlikule tervitusele "kalimera" vastas ta "actually it is already kalispera". Küsis kust me oleme ja vastust kuulnud, võttis leti alt välja kaardi, näitas meile eksimatult Tallinna ja noogutas. Vaat selline huvitav tüüp.
Angelokatsro kindlust asusime vallutama sel ajal, kui mõistlikud kohalikud juba ammu siestat pidasid. Päike lõõskas lagipähe ja oli väga palav. Kindluse juurde viiva tee väraval oli silt, et remont ja suletud. Hakkasime juba loobumismõtteid mõlgutama, aga juuresoleva kohviku rõdult juhendas üks tüüp, et minge sealt kõrvalt oliiviaiast ja siis me läksimegi. Küllap lootis tüüp sisesta-aegsele tühjale kohvikule meie näol tõhusalt täiendust, kui me janustena tipust naasme.
Teel tippu nägime siestale lastud eesleid, kes raskest kivide vedamisest puhkasid. Müüritööd olid täies hoos. Päris üleval tabas meid trellitatud sissekäik. Kuidagi sai ka sellest mööda ronitud, aga siis tuli teine trellitatud sissekäik ja sealt enam mööda ei saanud. Matkasime alla tagasi.
Paleokastritsas käisime kloostris, eriliseks ehteks olid siestat pidav koer ja koerapoeg.
Kõik loomad ja inimesed pidasid sisestat.
Paleokastritsas käisime ka ujumas. M arvates on just sealne kant snorgeldamiseks ja sukeldumiseks parim - eriti rikas veealune maailm. Seal oli üks sakslaste sukeldumisklubi ka, ma sain eriti pikalt jälgida, kuidas nad oma sukeldumisretkelt saksa ordnungi kohaselt saabusid. Polnud mingit kahtlust, et selles klubis on kord majas ja katkist regu seal kindlasti välja ei anta.
Päikeseloojangut käisime vaatamas Pelekases, kus on "nn keisri troon", koht kust Saksa keiser armastas päikeseloojangut jälgida. Sinna on nüüd restoran ehitatud. Eks ta ole üks turistilõks, loojang oli muidu ilus küll.
Sõitsime tagasi Ipsosesse ja käisime veel Kreeka tavernis söömas. Kui ma olin oma poole poolest kilost veinist ära joonud, tundus, et jään kohe sinnasamasse laua taha magama.
Ega vana inimene ei jõua ju ka nii palju.